Lasuriit

Taevasinine läbipaistmatu (harva läbipaistev) mineraal lasuriit ehk lapis lazuli, on suhteliselt väheväärtuslik kalliskivi. Teda tuntakse juba enam kui 7000 aastat, Idamaades on ta püha kivi, Vana-Egiptuses, Mesopotaamias ning Indias. Hiinas ja Lähis-Idas hoiti seda amuletina, uskumustega seotud õnnekivina ja just hiinlaste jaoks olid peaehete lasuriidist kuulikesed võimu sümboliks. Vanad kreeklased ja roomlased valmistasid lasuriidist kujukesi, kausikesi, pitsateid ja amulette, tema pulbrit kasutati rahvameditsiinis ravimina, sest arvati, et lasuriidipulber pikendab inimese eluiga.

Muuseumites ja varakambrites asub arvukalt lasuriidist ehteasju, tuntumad on ilmselt Iisaku kiriku lasuriitsambad St. Peterburis.

Lasuriidi vähemväärtulikke tükke ja puru kasutati ultramariinvärvide valmistamisel, värv oli väga püsiv, ei pleekunud päikese käes ning ei kartnud niiskust, leides kasutust nii maalikunstis kui ka kallite riiete värvimisel.

Praegu läheb suur osa lasuriidist mosaiiktöödeks, seda kasutatakse ulatuslikult monumentaalarhitektuuris, seinaplaatide, sammaste inkrustatsioonide jms. valmistamiseks, aga sellest tehakse ka kausse, laekaid, peekreid ja muudki. Lasuriiti kasutatakse ehtekivina prossides ja sõrmustes, ka kaelakeedes on lasuriitkuulikesed täiesti omal kohal.